Rõõmuga läbi raskuste tähtede poole

Üle pika aja, kui olen end leidnud taas blogi rööbastelt, otsustasin kirjutada natuke oma suvistest ettevõtmistest.
Juunikuus, siis kui veel jalge all oli Trollidemaa mäed ja hõre mägede õhk, lendles peas mõte korraldada 4-5 päevane jalgsimatk Tallinnast Otepääle. Idee sünnile aitasid kindlasti kaasa nii minu norrastunud elustiil, kui ka seiklejast iidol Vegard Ulvang.
Olin juba pea kuu aega Maarjamaa võlusid imetlenud, kui alustasin oma matkaplaani planeerimist. Esiteks oli vaja ehitada sobiv käru. Käru ostarbekus seisneb selle efektiivsuses, sest liikumine peab olema võimalikult lihtne, hoolimata suhtelisest suurest varustusest (telk, magamiskott, matkaköök, toit, vihmariided, lühikesed riided, esmaabipakk, hügieenitooted jne.). Ülejäänud reisiks vajalik oli juba mõningate kogemustega käes, ent korraliku käru ehitamine enda vajadustele oli natuke raskem, kui ma lootsin. Kerge abiga sain oma käru valmis napilt enne matka algust. Katsetamise aeg jäi aga üürikeseks, sest matka alguspäev oli juba kätte jõudmas. Viimasel minutil pakkisin asjad käru peale ja matk võis alata...
Esimesel reisipäeval, olles oma matkaga kuskil Raplamaa kandis juhtus midagi, mida ma oodata ei osanud. Minu suurepärane reisisõber- käru vandus matkale alla ja purunes. Ei jäänud muud üle, kui oma ''suur matk'' lõpetada ja üritada järgmine kord...
Pärast ebaõnnestunud ''suurt matka'' olin kaugel masendusest ja plaansin juba uut, natuke väiksema mastaabiga, ettevõtmist. Peas veeres seljakotiga rännak kusagil Lõuna-Eesti kaunites paikades. Kuid ka väiksem matk pidi asendama mu tavalisi treeningpävi. Mõte olemas, vaja oli vaid teostust! Mitte et mul oleks midagi treeningrutiini vastu, ei vastupidi, ma lausa naudin rutiinset-sihikindlat treenimist, kuid sel hetkel tahtsin end natuke vaimselt treenida.
Pärast päikesetõusu, võtsingi oma ranitsa selga ja sammud Balti jaama poole, et kiirelt-kiirelt Viljandi rongile jõuda. Jõudes rongiga Mulgimaa pealinna, panin oma varustusest täistopitud matkakoti selga ja alustasin oma retke. Polnud veel keregi soojaks saanud, kui pärast kolme tundi kõmpimist ootas mind teepeal tüüpiliselt aktiivne Sakala ajakirjanik. Pärast lühikest vestlust ja 5-6 telefonikõne ajakirjanikuga, ilmuski laupäeval, 15. augustil, lühike artikkel minu ettevõtmisest ajalehes Sakala. Edasi saab lugeda siit.