Fiction...

Saades 3-4 päeva enne 30. oktoobrit teada, et mul avaneb võimalus joosta Aarhuse öö maratonil, hakkasin kiiruga oma võistluste rituaale meelde tuletama. Treenimiseks enam aega ei olnud ja õnneks polnud ka selleks vajadust, sest viimased kuud olen ilusasti harrastaja kombel regulaarselt trennis higistanud. Neljapäev avasin oma heeringa paki, reedel ja laupäeval tarbisin putru, moosi, makarone, rosinaid ja kuivatatud banaane. Peale laupäevast lõunauinakut ja terve päev lamamist-istumist tahtsin juba liigutama hakata. Õhtul, kella 11 ajal pakkisin kodinad kokku (pesu, sokid, leuko, saunarätt, tossud, lühkarid, särgid, püksid, punsu, banaan, kindad ja vaseliin). SIis rattaga sadamasse, kus kell 1.00 öösel anti start 5. Aarhuse öö maratonile. Te ei kujuta ette kui mõnus on olla maratoni stardis- jalad on puhanud, ent mõnusalt kerge värin on sees, kiip on jalanõude küljes ja number on kindlalt helkurvestile kinnitatud. Enne starti vaatasin ringi- ümber ringi on mitmeid kümneid maratonihunte. Mõtlesin, et ei tea, kas ma olen ainuke, kes veel joostud maratone sõrmede peal loeb... Moodsamad jooksufanaatikud sättisid oma ipodid töökorda ja hetk hiljem anti juba start. Väljas oli pime ja ei saanudki täpselt aru, kui paljud peenete säärtega atleedid eest punuma panid. Ei hakanud pead vaevama ka, sest tunne oli hea- harrastaja naudib! 200 meetrit hiljem juba mõtlesin, et kas hakkida end selle punase vestiga mehikese tuulde või mitte. Võtsin tuulde! Jooksu algus oli rahulik- energiat oli palju ja kere alles hakkas soojaks saama. Jooksin 500 meetrit tuules ja siis nägin ees juba järgmist helkurvesti- ehk on tema rütm natuke sobivam. Lippasin kergelt siis järgi ja 2-3 sekundit hiljem avastasin, et ees on veel ja veel helkurveste, kellega võiks koos joosta. Tempo tõusis! Üks helkurvest vahetus teisega. Jooksu paarilist ei leidnud. Nii möödusid esimesed 5-6 kilomeetrit. Kere oli soe, jalad kerged ja võistlus nauditav. Mainin nii palju, et võistlus toimus pimedates tingimustes (mida sa öösel ikka tahad), mõned laternad õnneks põlesid. Jookus formaat oli lihtne- tuli joosta maraton (42,1km), mis tähendas et läbida tuli 8 ringi. Esimene ring oli kõige rahulikum- joosta sai nii, et selgasid tuli vähe vastu (ringiga saajaid). Mida ring edasi, seda rohkem laiali jooksuhundid valgusid. Igatahes ajas see positsiooni arvestuse sassi. Poole maratoni peal, kui joostud oli 21 km. ja natuke peale, vaatasin kella, aga pimeduses ei näinud midagi. Hetk hiljem näitas 1:29. Olin rahul! Miks? Mul oli üks tore paariline, kelle 10 kilomeetrit varem kinni nabisin ja kellega oli koos hea joosta. Hetk hiljem, peale poole maratoni läbimist vahetasime paar sõna- kui kiirelt plaan joosta? ... ütlesin, hmm...kanksje 3 timar (võib olla 3 tundi). Igatahes pobises ta midagi vastu, aga aru ma ei saanud. Kell näitas siis umbes pool kolm öösel. Pimedas ja raskemate küngaste juures oli tasakaalu hoidmine keeruline. Vaim oli väsimas. Kasutasin taktikat, et üritan oma jooksu kaaslasest kinni hoida, sest liikusime päris hea tempoga. Rütm oli kahjuks halb- sirgetel andisn pidevalt käiku ja mõned kildid hiljem tundsin, kuidas mu pidevad käigu vahetamised mulle väsitavalt mõjuvad. Eesmärk oli lihtne- hoida oma jooksu kaaslasest hammastega võimalikult kaua kinni. peale 26. kilomeetri joogipausi avastasin, et olen täitsa üksi. Ei tea, aga pikkade jalgadega sõber oli vist maha jäänud. Teadsin, et küll ta mu varsti kinni võtab, sest olin juba täitsa kustumas. Siis tuli kirumiste aeg- 25.ndast kildist 35nda kildini vandusin ja olin enda peale tige- miks ma pidin nii kõva tempo ja pidevate käiguvahetustega alustama? Viimased ringid, tempo oli langenud kõvasti ja jalad hakkasid vaikselt kõndimist nõudma. Mis mul üle jäi- joogipausidel kasutasin kõndimist ja alles 36.ndal kildil avastasin, et joogipunktis saab ka endale õlle võtta. Ennem olin kiiruga läbi jooksnud, haarates banaani, vee või energiajoogi. Õlle peale ma muidugi üle ei läinud. Igatahes viimane ring olin juba uhke- sa oled nii väsinud, aga tead, et kohe on lõpp ja natuke saab veel pingutust nautida. Lõpp oli mõnus- finishis sõin päris mitu minutit kummikomme ja siis läksin otse riietusruumi. Peale pesu veetsin pikemalt aega võistluse köögis- lubasin endale head ja paremat. Öö väsimus enam ei andnud tunda. Nii mõõdus päris mitu tundi, sest võistlejaid oli palju, kes võtsid endale kohustuse finishisse jõuda. Õnneks aja piirang pani nad kiiremini jooskma. Igatahes sain enne autasutamist teada, et võitsin võistluse ära ja kohe saan ka auhinna. Peale autasutamist, mis toimus seal samas söökla ruumis, istusin ratta selga ja väntasin koju. Kell 6 ajal sain oma voodi. Sulgesin silmad ja vajusin magama. Mõned tunnid hiljem ärkasin ülesse, avastasin, et unenägu, mida ma nägin on läbi, higi lõhnalised asjad voodi kõrval ja valusad lihased vihjasid aga reaalsusele- Öö maraton Aarhuses sai läbi joostud!