Henri Ruul

Üleeelmine nädal, mis oli viimane vormi lihvimise nädala, vahetult enne Norra meistrivõistluste nädalat, jääb meelde erakordselt külma ilma tõttu. Kuigi siin, Hovdenis, on väga külmad ilmad rohkem ime, kui juhus, siis seekord pani pakane end maksma.
Oli esmaspäeva hommik, kui kõik olid kooli minekuks valmis ja tundide alguseni oli jäänud veel loetud minutid, ent kohe kui nina uksevahelt välja sai pistetud, tundsin, et täna on natuke jahedam kui eile. Auto käivitus ilusti, esiklaasile sai kiiresti kaks silma auku jäässe kraabitud ja kui istusin autosse, et kooli poole vuhada, siis kraadiklaas näitas -27. Päris tore oli! Järgmine hommik olin vähe targem- panin auto juba 10 minutit varem käima, et saaks sooja autosse istuda, aga paraku 10 minutit hiljem autosse tulles avastasin, et pole siin tuhkagi soojem kui ennem ja rool ei taha ei vasakule ega paremale keerata. Järgmisel momendil avastasin, et auto kraadiklaas näitab 34 kraadi alla nulli ja pole ime, et autol isegi pedaale ei saanud korralikult vajutada. Natukese aja möödudes õnneks olukord paranes- mitte, et külmkraadid oleksid ära kadunud, vaid, et auto on oma kere ilusti tööle saanud. Terve see nädal oli erakordselt jahe, kuid sellest hoolimata sujus võistlusteks ettevalmistumine plaanipäraselt ja organism andis märku, et tipp vorm on kohe-kohe käes. Oli vaja oodata vaid nädalajagu päevi, et saaks oma füüsilisi võimeid ka võistlus tulemuste lehelt vaadata.
17. veebruaril algas siis võistlustele minek, hommikul sai asju pakitud ja pärastlõunal juba autodega Kristiansandi sõidetud, kus edasi lendasime lennukiga esmalt Oslosse ja seejärel Bardufossi, kus toimusid ka võistlused.
Bardufossis ootas meid aga üks üllatus teise järel. Esiteks viimased 4-5 päeva oli olnud Hovdenis võrratu: miinus 4-5 kraadi ja päike paistis vahet pidamata, ent nüüd Bardufossi jõudes ootas meid -28 kraadi ja jääkülmad rendibussid, mis meid majutuskohta viisid. Majakesed, kus me võistluste ajal ööbisime olid hästi pisikesed 4-6 inimesele mõeldud suvilad. Keerasime kõik soojusandjad p6hja ja sättisime end siis 4-5 päevaks end sinna majakesse ära. Hotellist jääb ma arvan, et eluksajaks meelde see, et seal pakuti väga väga kuiva saia-sepikud hommikul, ent kuna siin sööme sepikud ka l6unal, siis sepik moodustab suhteliselt suure osa päevasest toitumisest.
Kahjuks see sepik oli kohe nii kuiv, et isegi suur kuhi võid, juustu ja vorsti ei päästnud sepikut. Hommikusöögi ajal tuli arvestada, et ühe vorstileiva juurde kulub ligi 1,5 klaasi mahla, sest see sepik ei lähe muidu alla. Aga mure sai lahendatud juba esimsel päeval- tuli ise osta poest enda maitse järgi leiba- seda tegid KÕIK!
Meie õnneks muutus Bardus ka ilm üsna kiirelt ja järgmistel päevadel hakkas ilm juba nulli lähedale jõudma. Võistlus korraldus oli aga väga hea- tundus nauditav mitte ainult mulle- võistlejale, vaid ka publikule, treeneritele, määrdemeestele ja teistele. Võistlustel aitasid kaas ka Bardufossis teenivad sõjaväelased, sest see koht ongi põhimõtteliselt üks sõjaväelaste tallermaa. Reedel, kui oli võistlusvaba päev tutvustati kõigile huvilistele sõjaväe elu- relvi, autosid, helikoptereid, tanke, elamist, treenimist ja ka hävitajaid, mida nägi õhus lendamas igapäev.
Võistlused olid järgmised- neljapäeval oli kavas 20 km vabastiilis sõit ja laupäeval 10 km eraldistardis klassikadistants. Nagu paljudele teada, ei ole uisus ma just kõige kibedam käsi ja võtsin, seda kui saab-mis-saab kogemust. Andsin endast mõlemal võistlusel kõik, kuigi uisus üritasin natuke hoida ennast ka laupäevaks, mil toimus minu üks kõige maitsav võistlus. Laupäevalal tundisn, et hästi, ent suuska ei saanud paraku nii hästi tööle, kui oleks tahtnud, ent rahulolluks oli põhjust, sest tulemus oli mu selle hooaja parim ja enesekindlus l'ks veel paremaks.
Pühapäeval oli kavas teatesuusatamine ja pärast seda lendasime kohe Oslosse, seal ootasime Kristiansandi lennukit 3-4 tundi, südaööks jõudsime ilusti Kristiansandi ja sealt kestis veel sõit 3-4 tundi Hovdenisse. Kella poole 4 ajaks sain oma armsasse tuppa ja silm kiskus vägisi kinni...
Täna hommikul avasin silmad kella 11 ajal. Päike säras nagu kullapott ja väljas oli väga ilus ilm. Läksin jalutasin poodi ja märkasin, et kevad hakkab vaikselt uksele koputama- päike paistis, räästad tilkusid, lumi sulas ja isegi autoteedel hakkas asfalt tasapisi välja tulema. Pärastlõunal pidasin nõu treeneriga ja otsustasime, et järgmine suur võistlus jääb väsitava reisi tõttu ära ja keskendun lähemal toimuvatele võistlustele. Mõttetu tundus sõita ühe võistluse pärast pikk ja kallis tee Põhja-Norra ja tagasi.
Pärastlõunal oli päike jätkuvalt kõrgel ja sära polnud ei kuhugi kadunud. Otsustasime, et läheme paneme vanemad suusad jalga ja naudime ilusat ilma. Tegelikult tähendab see seda, et paneme suusad alla, ronime kuhugi mäe otsa, hakkame suuskadega hüppama või puuderdame niisama kõhuni lumes. Kuna võtsime kaasa ka kaamera, tegime mõned pildid ja suuskadega hüppamisest ka mõned videod.
Esimene proovihüpe:

NB! Kui internet paremini tööle hakkab, lisan veel mõned videod!