No pain, no gain!

It is beyond a doubt that all our knowledge that begins with experience. Hariduse filsoofia, psüholoogia, uurimismeetodid ja kommunikatsioon - eksami ained. Kolmapäev ja ärkan üles- temptations, habits, allegory of the cave, transcribing, coding, discourse analyse jne. Pea mälukaart oli täis ja rohkem ruumi polnud! Paar tundi hiljem, astusin eksami ruumi, tõmbasin pileti ja sain 20 minutit aega, et loosiga saadud küsimused ette valmistada. Ettevalmistusel aeg lendas. Sisenesin eksami ruumi, rääkisin natuke juttu, vastasin mõnele küsimusele ja siis järsku ''time is running out''. Istusin siis mõned minutid ukse taga, siis uuesti eksami ruumi ja sain oma tulemuse teada-Jeee! Käed taeva poole ja kool peaaegu läbi! Veeresin rattaga ilusti koju, puhkasin ja siis juba maantekaga väikesele ringile. 30 km soojenduseks kuni jõudsin külla nimega Maarslet, vahetasin riided, laenasin rullsuusa varustuse, kinnitasin numbri ja sõitsin peale kolme nädalast pausi rullidega. Seekord kohe stardijoonele. Püssipauku ei käinud, lihtsalt öeldi ''läks''. Oli juba enne starti teada, et taanlased vanad kavalpead- paljud neist suurt tööd teha ei viitsi, seega otsitakse kõige kergem viis finishisse jõuda. Pean silmas konkurentide rullsuuski- kasutatakse kõige kiiremaid rulle.Võistlusring oli 5,3 km pikk ja uisu meestel tuli läbida 4, klassikaspetsialistidel 3 ringi. Seltskond oli kirju- enamus vanuses 40 - 70. Esimesed paar kilomeetrit olid kerge tõus ja vastu tuul, peale seda sile maa ja kergelt alla mäge. Minu vanuseklassi mehi palju polnud, aga need kes olid, olid omad õpilased. Igatahes peale stardipauku hakkasin vaikselt puid alla laduma. Eesmärk oli selgeks teha, kes tulevad ja kes jäävad. Sain kaks meest endaga kaasa- üks 20 ja teine 30-40 aastane. Viimasest ei teadnud ma midagi. Sain vaid aru, et rullid on tal väga kiired ja kaikaid ta väga kasutama ei pea. Lihtsalt veeres mu taga, aga tööd ta ette tegema end ei pakkunud. Ise raiusin nagu hull, aga nautisin! Nii mõnus oli üle pika aja võistelda. Paar ringi sõidetud ja noorema kaaslase raputasin/raputasime maha. Jäime kahekesi ette. Viimasel ringil kergel ülesmäge lõigul vajutasin veidike pedaali, aga eest ära ei saanud. Kui taha vaatasin, siis oli seal üks laskumisasendis meesterahvas. Viimasel kilomeetril tuli ta ilusti tuulest välja, kaikad jättis kaenla alla ja hakkas vaid jalgadega tööle. Tõukasin, mis ma tõukasin, aga vahe kasvas ja kasvas. Lõpujoone ületas mees, kes tuli kohale teiselt poolt jüütimaad 2 sekundit minust varem. Pingutus oli mul mõnus ja see pakkus rahulolu! Pärast uuesti ratta peal ja suusaklubis tegime kõik koos väikese koogi ja loba-loba.

Reedel äratas mind kella seitsmene äratuskell. Neljapäeva õhtust saadik pidin toitumisest ja joomisest loobuma. Paast vähemalt 12 tundi. Sõitsin rattaga kella kaheksaks laborisse, kus elu peale hakkas. Sättisin veidi ratast (trenazööri), tegin prooviks 3-4 kilomeetrit ja siis juba teise ruumi vereproovi. Minu tähetund!  Nuuskpiiritust siin ei ole- küsimus, kuidas mitte kokku kukkuda? C'mon sa suur mees juba.. Kanüül ilusti verd täis ja oligi protsess läbi. Edukalt! Üks väheseid kordi, kus olin kindlalt maa peal. Edasi läks juba ratta trenazööri peal. Pidin hoidma pulssi 140-150 vahel (võimsus 250 wati kandis). Nii möödus kaks tundi ja veresuhkur oli juba piisavalt madal. Vee tarbimine oli ainuke asi, mis lubatud oli ja seda tarbisin sõidu ajal ohtralt. Peale kahte tundi hakkasid intervallid, kus pidin end suhteliselt rihmaks sõitma. Siis sadulast maha ja kiirelt teise ruumi. Kolm doktorit ootasid mind seal ja järjekorras juba teine vereproov, mille käigus lükati kanüül veeni, et hiljem oleks kergem verd võtta. Imestasin, et ma ikka veel elus olen! Tavaliselt piisab ühest vereproovist, et siis kiirelt haiglast jalga lasta. Aga elu läks veel huvitavamaks! Paremasse jalga lükati siis nõel sisse, tuimestati jalg ära ja edasi tegutseti skalpelliga. Lõigati ilusti haav sisse, pigistati lihaseid ja võeti väike lihastüki proov. Mmmm kui mõnus tunne see oli. Lausa kirjeldamatu. Õnneks olin enda jaoks teema selgeks teinud- kui raske hakkas, siis mõtlesin vaid üht: '' I'll not die until I meet my princess ''. Peale seda loovutasin iga 30 minuti järel veidikene verd (päeva lõpuks tuli vist 9 vereproovi- new personal best) ja vereproovide vahel pidin tarbima süsivesikuid erinevatel kujul. Kõige parem tunne oli kella ühe ajal, kui peale 17 tunnist paastu ja kahe ja poole tunnist väntamist, sai esimese tilga lahjat süsivesiku jooki maitstud. Kerge mustika maitse ja see tunne oli kirjeldamatu. Siis hakkas ka aju tasapisi tööle. Peale seda sai õnneks ka süsivesikuid tahkel kujul. Kõik oli kehakaalule vastavalt välja arvutatud ja arstid hoidsin kogu aeg silma peal. Seega eestlased, No worries! Elus! Vahepeal arstidega veel kerge loba, vereproovid ja kella kolme ajal teisele ringile-skalpellimees pani end valmis ja võttis veel ühe tüki reie lihasest. Milleks seda kõike vaja teha on? Lühidalt öeldes on lootust, et diabeetikutele saab varsti veidike leevendust. Samas on laborisse haaratud erineva ala sportlased: jalgratturid, triatleedid, käsipallurid, jalgpallurid jne. Seega väike kasutegur on ka neile, kui teadlased selle kinnitavad. Eks ole huvitav kuulda, kuidas teised testis osalejad selle üle elavad. Homme päev kulub taastumisele! Piisas mulle küll sellest ühest päevast seal süstalte ja nõelte vahel laboris istuda. Mõned pildid ka teile nautimiseks: