Õhus on kevadet!

Igatahes tuli selle nädala alguses järsku pähe, et ehk on siin juba aeg niikaugel, et saaks proovida kasemahala kaskedelt välja pressida. Mitte relvadega, nagu terroristid, vaid taskunoa, lehtpuust valmistuatud renni ja tühjaks joodud coca pudeliga. Kuigi öösiti on veel mõned kraadid külma ja päeval ka temperatuur sinna 4...6 kraadi vahele on jäänud, siis polnud ma sugugi kindel, et kas üldse midagi saab. Ent tulemus oli üpris hea, sest väike coca-cola pudel täitus kartustele hoolimata, kuigi selleks kulus parajalt aega. Arvestades veel seda, et siinsed soo kased on heal juhul vaid 10-15 cm läbimööduga ja mitte just eriti kõrged. Igatahest igatsen neid suuri kaski sünnimaal, mis hea pressimise korral annavad mitmeid liitreid päevas.
Teisipäeval oli aeg nii kaugel, et tuli end pikkadest pühadest ja vaheajast välja lülitada ja taas hakata koolis käima. Nädala neljandal päeval toimus üle pika aja midagi erakordset, sest polnud juba ammu toimunud puhtuse kontrolli, mis meile tähendab õudust ja mida kutsutakse siinmail NAZI-INSPEKSJONIKS. Vähemalt andis see koristamiseks motivatsiooni, sest oli ka viimane aeg voodi alt, kapi otsast ja muudest kohtadest tolm maha pühkida.
Reedel, tänu säravale päiksele, otsustasime teha kerge matka ja grilli mäeveerul. Istumisalused, ketsup, ajaleht, tikud, taskunuga, päiksekreem ja grillvorstid seljakotis aitasid teha mäepeal päikese võtu eriti meeldivaks. Proovisime ka kergelt lõket teha ja grillida, ent lõpus ei tahtnud enam lõke püsida ja seetõttu grillime piirdus. Ent puude tegemisel suutis üks matkakaaslane endale sügavale pöidlasse lõigata ja siis tuli ta suhteliselt kiirelt arsti juurde toimetada, mis asus oma 30 km. kaugusel. Kõigele hoolimata oli lahe, sest isegi vigastatu jõudis pärast tagasi ja sai matk kõik koos lõpetatud ja pooliku grillimisega edasi jätkatud juba siin samas, mustade taldrikute ja pannide vahel- köögis.
Õnneks ei jäänud laupäev reedest sugugi maha ja ilmaisa andis veel soojema ilma. Ent siis olid meil juba teised plaanid. Nimelt läksime väikese pundiga slaalomi nõlvale mäesuusatamist nautima. Meile korraldati tasemel teenindus- topiti saapad ja suusad jalga, anti mäepilet ja instruktorid kaasa ja hakati mäesuusatamist õpetama. Tegelikult oli asja point selles, et mäesuusa instruktoritel toimusid eksamid ja meie olime need, keda õpetati. Esmalt jagati 2-3 liikmelised grupid ja igale pundile anti treener ja eksamineerija kaasa. Esimse treeneriga õppisime mäesuusa põhitrikid, ehk mäesuusatamine õige tehnikaga- töötamine käib jalgadega, mitte kere keeramisega. Naljakal kombel tundsin kohe alguses, et ma saan tema jutust paremini aru, kui mõnest kohalikust. Hiljem rääkis, et on pärit Inglismaalt ja siin maal on olnud pea 5 aastat. Pärast tunniajast eksamit vahetati instruktorit ja seekord saime endale noore naisterahva kes hakkas meile õpetama ''off-piste''. Poole õpetuste pealt saadeti meid tõstuki juurde ootama, sest eksami jälgijad tahtsid eksami sooritajaga vestelda. Meie aga kohe järeldasime, et ju siis kukkus eksamilt läbi. Minul küll midagi halba instruktori kohta öelda polnud.
Kolmandaks instruktoriks saime endale väheke gangsteri tüüpi venna. Esmalt rääkis meile ''lumepargi'' reeglitest ja siis pärast kerget soojendust suundusime hüpete ja muude põnevuste poole. Tegu oli siis 3 aastase, instruktori kogemustega, hüpete ja trikkide treeneriga. Muhe sell oli, sest õpetas hästi ja julgelt hüppama.
Pärast nn. eksamit saime endale mitu tundi vabalt mäe peal olemise aja. Lõpuks hakkasid ka juba kõrgemad ja ilusamad hüpped tulema. Pärast väsitavat ent nauditavat päeva mäe peal, saime koju puhkama- oli üks võrratu päev!
Pühapäeval sai natuke magatud, kerge matk suuskadel tehtud ja hot-doge meisterdatud.
Näod on nüüd kõigil vastavalt kas punased või pruunid. Olenes päikesekreemi kasutusest.
Ilus nädal, supper lõpuga...