Sunday, May 3, 2009

Mai algus ...Hovdenis!

Igalühel võivad tekkida vähegi imelikud mõtted-ideed ja seda ei saa kuidagi pahaks panna. Sageli just hullust ideest saabgi parima kogemuse. Igatahes tuli endalgi mõte, et prooviks kord ära, palju hot-doge mulle sisse mahub. Mõte oli olemas, oli vaja ainult realiseerida.
Neljapäeval, kui lõviosa kolleege oli juba pühade ajaks koduteele asunud, otsustasin, et täna ma teen selle pulli ära. Ässitasin ikka natuke Larsi kah, et ehk tuleb ka kampa, kuid vastuseks sain naeratuse, mis sisendas mulle, et mu idee on lausa rabav. Lars isegi oli nõus, ent kui sööming algas, siis soovis vaid edu ja sättis end pealtvaataja rolli. Igatahes algatuseks tegin endale 8 hot-dogi ja jätsin panni kuumaks, sest olin surmkindel, sellest pannitäiest piisab vaid soojenduseks.
Kuid ühel hetkel märkasin,et ''pontsikuid'', millele ma usinasti ketsupi ja sinepi kastet peale määrisin, kaovad kuhugi ära. Silmapilk sain aru, et söömine on täies hoos ja tuleb vaid võimalikult palju hot-doge ära hävitada. Igatahes esimesed 4-5 hot-dogi kadusid märkamatult. Siis avastasin, et tuleb juba uued viinerid pannile panna, sest varsti pole 8st. hot-dogist järel enam midagi, peale tühja taldriku. Muide esimesed 8 hot-dogi täitsid kõhu! Edasi hakkas juba organism lõhna ja maitse tõttu vastu reageerima ja seetõttu ei tühjenenud taldrik enam nii kiiresti kui varem (esimesed 8 ''sõpra'' kadusid ligi 12 minutiga). Ent alla ma ei andnud! See oli pärast 11ndat hot-dogi, kui tundsin, et hot-dogid on ikka nii halvad ja see rõve viiner on ikka nii rõve, et APPI, kuidas ma neid üldse süüa suudan. Igatahes tundsin juba kergelt, et palju ei puudu, kui ma need söödud ''ampsukesed'' tagasi suukaudu taldrikule lasen. Aga sellest tuli üle olla ja tuli asuda 12.nda hot-dogi suunas. Kuid seekord hakkas vorsti maiste ja lõhn väga ägedasti vastu ja kõht oli ka leebelt öeldes TÄIS. Kuid isegi 12.ndale hot-dogile ma armu ei andnud ja kadus ka see, nagu tina tuhka. Kuid edasiseks mul jaksu polnud ja järgmised 30 minutit veetsin värske õhu käes istudes, kõht ebameeldivuste käes vaevlemas. Sain aru, et kiire ülesöömine hea ei ole! Kuid paari tunni pärast oli kõht ikka veel täis, kuid enesetunne oli juba nii hea, et sai isegi kergelt palli mängitud väljas. NB! Ülemisel pildid esimesed 8 ''sõpra''. Alumisel pildid söömas 10 ndat. silmarõõmu.

Kuid peale selle kõige oli sel nädalal veel palju muud huvitavat tegevust. Näiteks sai veedetud ca. 3 tundi treeneri praktikalisel eksamil. Üks päev sai sõidetud Auste, Maikeni, Maffa ja Bødtkeriga pikalt maanteratastega, neist esimese kahega sõitsime ligi 3 tundi ja 45 minutit ja läbisime ligikaudu 120km. Kuid tuleb mainida, et treeningakaaslased olid väärt kamraadid, kuid kahjuks lõpus, Bykle tõusul, kui lõpuni oli jäänud veel 30km., tundisn, kuidas jõud hakkab raugema ja seetõttu ei suutnud enam nii kiiret käiku leida, ent ega teisedgi olid vist väsinud ja tempot võtsime lõpuks ikka natuke maha. Igatahes pole ma veel tõusudega nii ära harjunud, kui teised- kogenumad kaaslased.
Kuid juba vaikselt kuulen Tommy auto häält lähenemas Hovdenile, sest just Tema on see, kelle võim valitseb söömis rekordite taga. Kõik, mis elab, armatsab võimu! ...ehk uusi rekordeid!

No comments: