Aarhus 1900 poolmaraton 2012

Pühapäeva hommik, ärkasin mõned minutid enne kui Tallinna maratoni maratoonarid jooksurajale lasti. Kerge hommikusöök, asjad kokku ja rattaga 11 km. teisele poole linna, kus leidis aset Aarhuse poolmaratoni jooksuvõistlus. Kui number käes, trehvasin oma üht head sõpra ja treeningpartnerit Clausi, kes oli tulnud valmistuma Berlini maratoniks. Claus on ütlemata andekas vend- kui tuleb rullidega sõitma (paraku väga harva), siis ega ta minust maha ei jää. Samas jooksumahud on meil samad- ca. 50km nädalas. Vahe on selles, et tema treeningute tempo on nagu väike võistlus. Veidi aeg tagasi kutsus ta mind oma sõpradega jooksma- kohe trenni alguses lükati 4:20/4:30 tempo sisse ja hoiti seda trenni lõpuni (17km). Muide ega tema ja ta sõbrad trenni ajal ei joonud keegi tilkagi- võistlusel joovad ka suhteliselt vähe. Samuti erineb meie treeningute mitmekülgsus ja tihedus- jookseb ta 2-3 korda nädalas ja vahel teeb ehk ühe rullsuusatamise trenni ka. Ma ei julge ta vanust avaldada, muidu hakkate te kahlustama, et ehk on ta veel metallist.

Aga kui me kaks head sõpra jookusvõistlusel kokku saame ja jala joonele paneme, ei ole kusagilt näha, et me nii erinevaid treeningmeetode kasutame.

Igatahes kui lõpuks 1500-le jooksjale stardipauk anti võtsin kohe Clausi tuulde. Kilomeeter hiljem läksin juba pundi ette ja olin seal kuni esimese joogipunktini (4. km). Peale seda sai Claus + mõned jooksuhundid õhkõrnalt eest ära. Esimese viie kilomeetri ajaks märgiti minul 19:12 (Claus oli 4 sekundiga ees). Tunne oli mul OK! Mingit suurt powerit ei olnud ja Clausile järgi ka ei saanud. Jooksin 3 kohalikuga pundis ja lootsin, et vean selles pundis lõpuni välja. 10 kilomeetri ajaks märgiti 38:54. Claus oli ees grupis 6 sekundi kaugusel. Neid püüda ei plaaninud- eesmärk oli sama- oma pundis ilusti vastu pidada ja mitte ära kukkuda, sest tempo oli hea. 14. kilomeetril hakkas aga midagi toimuma- enne seda jäi minu pundist üks mees maha. Ometi tempot väga ei tõstnud, sest Clausi punt oli meilt veidike pikemlt eest ära libisenud (siiski nägemisulatuses). Otsustasin siis grupi ette minna (passisin senimaani ilusti nende 2 mehe taga, sest nende tempo oli täpselt piiri peal). Mõned sajad meetrid vedsin ja siis äkkitselt tundisn- ''nii nüüd, mootor tööle ja mine püüa need eest kinni''. Imelik, alles paar kilomeetrit varem unistasin oma pundis lõpuni vastu pidada ja nüüd äkitselt oli mootor end tööle saanud. Sain paari meetriga oma pundikaaslastest lahti ja enam järele nad mulle ei saanudki. 15 kilomeetri ajaks märgiti 58:41, Clausiga oli vahe 6 sekundid. Mul oli  agahea hoog sees ja 16. kilomeetri lõpus olid nad mul peos, liitusin nende grupiga, tervitasin sõpra ja läksin oma tempoga edasi (mida ma alates 14.ndast kilomeetrist hoida suutsin). Hävitasin veel ühe 4-5 mehelise grupi ja viimased 3-4 kilomeetrit oli nii seljatagune, kui ka eespool suhteliselt suur tühjus. Mõnel pikemal sirgel nägin eesolijaid. Hoidsin oma tempot ja lõpusirgel hävitasin veel 1-2 konkurenti. Lõpuajaks tuli 1:22:04 (Narva aeg ja sõber Claus jäid pea minuti võrra maha). Jäin rahule! 1:20 tuleb ka iga võistlusega järjest lähemale. 

Müts maha ja edu Berliini Maratoni fanati Clausile, kes seal regulaarselt 2:55 jookseb. Seda aega läheb ta nagu tavaks saanud ka see aasta püüdma. 

Pärast rattaga kiirelt koju ja paar tundi hiljem ei saagi aru, et täna midagi tehtud oleks.

Kool kinkis ka igale poolmaratoni jooksjale võistlussärgi:

Kuna mul endast veel pilti pole, postitan siia oma isa tänase Tallinna Maratoni stardieelse pildi).Ta võttis kuulda enne starti mõningaid nõuandeid (muutis maratonieelset toitumist, loobus alkoholist ja vähendas treeningkoormust). Tõenäoliselt tänu nendele nõuannetele tundis ta end võistluse esimeses pooles nii hästi, et otsustas liidritega väiksemat vahet hoida. Selle tulemusena sai ta aga teisel poolel tunda kangi võlusid ja valusid. Kuuldavasti istus tal saatan ühel õlal ja ingel teisel. Aga siiski, joosta alla nelja tunni- pole paha!